*

Lõpuks jõudis üks asi kohale . Kuigi ma väliselt räägin, et saan üle sellest, siis südames ikkagi ei saa. Ma arvan, et selleks kulub natuke aega, kui lõplikult kõik unustan. Jamh, ei tahaks loobuda, aga samas, ei leia ka mõtet, miks jätkata. Kõik on ühepoolne, kõik on lihtsalt niivõrd keeruline. Ma ei oskagi kirjeldada, miks ma loobun. Ma leian, et elus on ka teisi asju, mille üle rõõmu tunda, ja millele elada. Elada oma elu täisväärtuslikult, nii nagu teised. Jutt tundub kuidagi väga kahtlane, ja keerulise mõttega. Ma ei tea isegi, miks ma selle kirjutasin. Lihtsalt, tahtsin, et mõned mõistaksid mind. Sest kuigi ma räägin neile üht, mõtlen ise teist. Nagu öeldakse, kõik ei tule alati elus kergelt kätte. Aga ma olen tüdinend proovimisest. Lõpptulemused on mul nagunii mõtetes juba välja mõeldud, ja kui need pole mulle sobivad, siis polegi ju põhjust edasi minna.

Selline väike jutt, mõistmaks, et alati siiski ei ole elus armastus esikohal.